Miks ei soojustata maja seestpoolt? Probleemid, mida see kaasa võib tuua.

13.02.2021

Soojustamine on teema, millest ei saa meie kliimas üle ega ümber ning sellega on kokku puutunud rohkem või vähem kõik, kes on oma kodu renoveerinud või peavad alles renoveerimisplaane.

Küll aga ei tasu soojustamisesse hooletult suhtuda ning see töö tuleks väga põhjalikult läbi mõelda. Vale soojustamine võib ohtu seada maja tervise ning tuua oodatud kasu asemel hoopis kahju.

Suurem osa vanemast elamufondist on kehvasti soojustatud või üldse soojustamata ning mitmed uuringud on näidanud, et enamikes kodudes õnnestub pärast renoveerimist säästa vähemalt 30—40% energiat. Soojustamine on seega renoveerimisprotsessi juures üks olulisemaid etappe.

Enne hoone renoveerimise alustamist on muidugi mõistlik teostada energiaaudit ja pidada nõu oma spetsialistidega, mitte naabrimehe või sõbraga. Eesmärgiks on paika panna plaan, kuidas saavutada maksimaalne efekt minimaalsete vahenditega ning valida maja materjalist lähtuvalt sobivaim soojustus — mis võib hea olla kivimajale ei pruugi olla parim puitmajale ja vastupidi.

Miks on parem soojustada väljastpoolt?

Peamine oht seestpoolt soojustamisel on seotud niiskuse kondenseerumise riskiga välisseinas. Kui seinad niiskuvad, kaasneb sellega paratamatult hallituse ja seenkahjustuste oht, mis teevad halba nii maja kui selles elava inimese tervisele. Valesti soojustatud maja puhul tekib oht, et välisseinad võivad lihtsalt mädanema hakata. Kui seestpoolt soojustamine on siiski vältimatu ja muud varianti ei ole, tuleks läbi arvutada seina niiskusrežiim ja sellele tuginedes kaaluda, kui palju ja kas üldse võib soojustust sissepoole panna.

Hoone välispidine soojustamine võib olla kulukam, kuid mitte alati — ka seestpoolt soojustamise korral võib tekkida vajadus elektrijuhtmete ja radikatorude ümbertõstmiseks, samuti tuleb arvestada uue siseviimistlusega ja leppima teadmisega, et sõltuvalt soojustuse paksusest kaotatakse ka hulga väärtuslikke ruutmeetreid. Väljastpoolt soojustades aga siseruumide suurus teatavasti ei muutu ning välispinnalt soojustamine pakub lisaks häid võimalusi ka maja arhitektuurse ilme parandamiseks.

Ebapiisavalt soojustatud hoone probleemiks on külma tungimine läbi välisseinte, mille tõttu muutuvad välispiirded niiskeks. Hoone soojustamisel väljastpoolt, kui toatemperatuur on 20 °C, tõuseb seina sisepinna temperatuur tavaliselt 14 kraadilt kuni 19 kraadini. Seega toatemperatuur muutub stabiilseks ja mikrokliima meeldivaks

Hoone välispiirete katmisel soojustusmaterjaliga riietatakse kogu maja justkui kasukasse, mis tähendab, et välditakse külmasildu korruste vahelagede ja vaheseinte juures, akende ja uste ümbruses. Praktikas tähendab see seda, et pärast soojustamist väljastpoolt on energia kokkuhoid kuni 30 % suurem kui pärast soojustamist seestpoolt.

Miks ei maksa soojustada seestpoolt?

Maja soojustamisel seestpoolt on mitu suurt puudust. Rikutakse reeglit, mis väidab, et mitmekihilise konstruktsiooni kihtide auruläbilaskvus peab suurenema seestpoolt väljapoole. Vältimaks soojusisolatsiooni kasutamist niiskuse tingimustes, tuleb selle siseküljele paigaldada auruisolatsioonikiht. Kui ei ole kunstlikku ventilatsiooni, hakkab niiskus kogunema auruisolatsioonikihti, see omakorda aga tingib hallituse ja seente tekkimise viimistluse sisemises kihis. Maja sel moel soojustades ei kaitsta kandvat seina välismõjude, eriti temperatuurikõikumiste eest, mis tähendab, et soojustatud sein kaotab oma olulise eelise — pikaealisuse.

Kivimaja puhul tuleb kindlasti vältida seinte soojustamist seestpoolt. Kui soojustus on seespool, külmub müür talvel läbi. Seina sisepind soojustuse taga on külm, sinna kondenseerub niiskus ja tekib hallitus. Seda ei pruugita mitu aastat märgata, kuid lõpuks võib niiskus rikkuda siseviimistluse ning hallitus rikub ruumiõhu. Kui aga kivimüür on väljastpoolt soojustatud, siis on ta läbini soojas ja kuivas, tänu sellele on ka ruum soe ja kuiv.

Soojustamise juures üks olulisemaid mõisteid kastepunkt, millest ei saa üle ega ümber. Ehitusfüüsikas on kastepunkti arvutamine vajalik, et teada, mis temperatuuril aur hakkab kondenseeruma ja mis konstruktsiooni kihis see toimub. Kui kastepunkti tekkimist vältida pole võimalik, siis peab selle viima võimalikult välispiirde välimisse kihti õhuvahe lähedusse, et sealt saaks niiskus välja kuivada. Kastepunkt ei tohi jääda soojustuskihti. Kuna veeaur liigub soojusega samas suunas, seest väljapoole, siis tekib oht, et niiskus kondenseerub seina sees, seina konstruktsioonid märguvad põhjustades hallitust ja mädanikku.

Kõige suurem on hallituse oht hoone nurkades. Et vältida selliseid probleeme seinte seestpoolt soojustamisel, tuleb seina sisepinnale viimistluse, näiteks kipsplaadi alla paigaldada aurutõke, milleks sobib polüetüleenkile, mille ühenduskohad on kinni teibitud.

Kindlasti tuleb vältida olukorda, kus aurutõkkekile pannakse tuuletõkke asemel hoone välisküljele. Sellise lahenduse puhul jääb kogu hoonest eralduv niiskus kile alla ja põhjustab konstruktsioonide kiiret lagunemist.Kondensaat ei teki ainult ruumis oleva niiskuse tõttu. Igas konstruktsioon sisaldab ka õhku, mille sees vastavalt temperatuurile tekkib ka kondensaat.

Kasutatud materjalid ja allikad: Ehituskonsult Grupp, Rockwool

Allikas: Delfi.ee

Comments are closed.